lakkuma pingviini

Kinoarka kooli meistriklassis rääkis meile sellest kuulus toimetaja Krylov. Pole saladus, et 80ndatel hakkas Sovexport oma toodangut suuri koguseid välismaale eksportima. Kõik see – tarbekaupadest ja Stolichnaja viinast Maljutka pesumasina ja Žigulini – hakkas vajama lääne avalikkusele arusaadavat keelt – reklaamikeelt. Välismaist tarbijaturgu silmas pidades hakkasid kõik sellega seotud filmistuudiod tegelema reklaamiga, jälgides samal ajal kommunistliku idee ülimuslikkuse taustal Nõukogudele omast rangust ja eneseaustust. Me ei hakka detailidesse laskuma, millises staadiumis idee ise 80ndate lõpus oli, kuid reklaami peeti kahtlemata täisväärtuslikuks ideoloogiliseks elemendiks ja selle alla kehtis samasugune mängufilmide tsensuur. Balti riigid on alati teistest liiduvabariikidest silma paistnud. Siit leiti ohtralt ilusat mööblit, moekaid riideid, haruldasi konserveeritud mereande ja isegi anaboolseid steroide nõukogude kulturistidele. Muidugi ei saanud see üks esimesi vabaduse ja muutuste õhkkonda tundnud piirkond reklaamivaldkonnas eristuda. Ja juhtus järgmine. Eesti NSV-s korraldati Nõukogude-Soome ühine Pingviini jäätise tootmine. Selline toode ei saanud aidata, kuid vajab reklaami. Tootmiskorraldaja Alexander Kofkini ja osalise tööajaga videosalongide omaniku idee järgi oleks reklaam pidanud heidutama. Stuudio Tallinfilm teadus- ja dokumentaalfilmide osakonnas võeti palve vastu entusiastlikult. Mõnda aega pidasid nad nõu ja kinnitasid ettevõtja ettemaksu all olnud stuudio direktorile Juri Škubelile, et NSV Liidus pole keegi midagi sellist näinud! Kogu liidu reklaam käis aga tsensuuri põhjustel läbi Mosfilmi montaažilaudadest. Ja kui see misanstseeni ime - Pingviini jäätise reklaam - meie toimetusse ülevaatamiseks jõudis, otsustasid nad esiteks mitte midagi muuta ja teiseks võttis tootmisjuht naerupsarates ühendust sama Tallinnfilmi režissöör Jüri Shkubel ja küsis: kas ta teab, millega tema mitteilukirjanduslik osakond vabal ajal tegeleb? Mille peale Shkubel peaaegu juubeldades vastas, et on seda kõnet oodanud peaaegu kuus kuud! Kogenud nomenklatuuritöötajana ei saanud ta jätta arvestamata kõigi riskidega. Ja seepärast on meistriteos kogu selle aja Eestis mänginud. Ja pealegi on see töörahva soovil juba ammu pärast ühtteist teles näidatud. Jätkub tehnilise pausini. Ja tallisõna “lakkuma pingviini” on rahval ammu kadunud... Peame au andma, et selleks ajaks paistsid pingviiniga telgid üle kogu liidu ja isegi Tretjakovi galerii kõrval. Aasta jooksul sai sõnapaar „lakku pingviini” kitsastes kinoringkondades sõbra või vaenlase põhimõttel identifikaatoriks ja sisenes erinevates kasutuskontekstides kindlalt nõukogude viimase põlvkonna filmitegijate leksikoni. Kõik kirjutatu on muidugi nali.